eTwinningu seminar Rootsis

13.-15. märtsil toimus Rootsis Djurönäsetis rahvusvaheline eTwinningu seminar, kus osales 65 loodusainete õpetajat 12 Euroopa riigist. Eestist osales neli õpetajat: Anneli Lukason Tartu Karlova Gümnaasiumist, Heldi Aia Mäetaguse koolist, Kairi Jaaksaar Laagri koolist ja Helle Kiviselg Juuru koolist. Omavahel olime veidi eelnevalt suhelnud meili teel, kuid esimene kohtumine toimus Tallinna Lennujaamas. Kuna lend hilines veidi, siis oli aega üksteisega suhelda ja veidi lähemalt tutvuda. Anneli, Heldi ja Helle leidsid ükstesit kiiresti, kuid Kairiga tutvusime lennukis, seltskond oli lõbus ja sõbralik ning teekond Rootsi võis alata. Kõigepealt maandusime Arlanda lennujaamas ja sealt edasi sõitsime bussiga Centralterminali, kus kohtusime teiste osalejatega ning edasi viis buss meid Djurönäseti spaasse.
Koht, kus üritus aset leidis oli looduslikult väga kaunis, pakkudes erinevaid võimalusi nii konverentsi pidamiseks kui ka aktiivseks puhkuseks, seda näitab ka juuresolev plaan.

Kohale jõudes, saime kõigepealt endale toad ja rinnasildid, millel olid kirjas osaleja nimi, riik ja pilt mingist koduloomast (kana, kukk, lammas, hobune jne.). Asjad tuppa ära viidud ja üritus võis alata.
Reedel toimus kogu tegevus konverentsisaalis, kus oli loeng kliimamuutuse olulisusest, mis pakkus huvi ja tekitas nii mõnedki küsimused. Järgmiseks tutvustati Euroopa Liidu istitutsioone ning eTwinningu tegevust.
Enne õhtusööki oli tund aega vaba, mida sai kasutada ujumiseks, looduses kõndimiseks või toas puhkamiseks. Peale seda pidime väljuma oma "mugavustsoonist", sest õhtusöögil olid lauale pandud riigilipud ja saime istuda oma riigilipuga tähistatud kohale, kuid need olid hajutatud mööda saali laiali. Algaski suhtlemine ja tutvumine omavahel. Esialgu oli see küllaltki hirmutav, sest ühtäkki oli pea täiesti tühi ja rääkimisvõime kadunud. Ajapikku läks aga esialgne kramp üle ning õhtu möödus ruttu ning uusi teadmisi teistest riikidest ja lauakaaslastest sai kuhjaga.

Laupäeva hommikul oli võimalus enne hommikusööki nautida päikesetõusu või ergutada ennast ujumisega. Peale hommikusööki läks aga tegevus edasi ja enam oma "mugavustsoon"i tagasi ei saanudki. Selgus, et loomapildid rinnasildil tähistasid rühmatöö gruppe. Peale seda, kui Rootsi Aspuddeni kooli õpetaja oli tutvustanud oma projekti, algas töö rühmades. Rühmal oli ülesanne koostada üks projektiplaan ja teha selle kohta plakat. Plakatid riputasime hiljem ruumi seintele (11 rühma=11 ideed). Mõned näited piltidena juurde lisatud.

Peale kohvipausi pidi igaüks kõigepealt tutvuma teiste ideedega, seejärel välja valima kõige meelivama/sobivama idee ja jääme selle ette seisma. Seejärel tuli leida nende seast, kellele meeldis sama idee, omale partner, kellega hakata projekti edasi arendama. Järgnev tund mööduski projekti täpsustamise ja koostamisega. Nendele, kes esimesel korral ei leidnud sobivat ideed või koostööpartnerit, oli vaba mikrofon, mille kaudu sai oma murest teada anda. Lõpuks leidsid kõik ikkagi endale uue koostöövõimaluse.

Sel päeval toimus veel õuesõpe. Meid jaotati kolme rühma ja anti näpunäiteid, millele tähelepanu pöörata, kui viia läbi õuesõppetundi. Seejärel suundusime tegevuste juurde, mis küll olid väga lihtsad, sest meie sihtgrupiks olid 13-16 aastased õpilased. Õuesõppetunnis õppisime, kuidas käsitleda nuga, kuidas teha pulkadest kolmjalga, et saaks metsas süüa soojendada, vaatasime luubiga loodust lähedalt ja püüdsime usaldada oma kaaslast. Paraku üldine tagasiside selle tegevuse kohta ei olnud väga positiivne.

Peale õuetegevusi oli taas võimalus avastada imelist loodust või ujuda.

Viimase õhtusöögi ajal istusime oma projektiparneriga ühises lauas ja süvendasime koostööd ning tutvust. Taas üks suur keeltepaabel ja tore õhtu.

Ja oligi käes viimane päev, mille käigus pidime oma projekti lõpuni viima ja eTwinningu veebilehele panema. Tegevust koordineerisid erinevate riikide esindajad (NSSid). Ja valmis need projektid saidki, edasine tegevus on juba läbiviimine, mis saab kindlasti põnev ja uus kogemus olema.

Oligi aeg lahkuda sellest ilusast paigast, kuid kaasas palju uusi tutvusi ja elamusi.

Buss viis meid tagasi Cityterminali, kust sõitsime edasi Arlanda lennujaama. Seal aga jätkus seiklus veel, sest kohtasime pidevalt seminaril osalejaid ning tervitasime rõõmsalt üksteist. Mõni juba kahtlustas, et jälitame teda ja tahame koos lennata. Lõpuks tõdesime, et küll me tunneme ikka paljusid inimesi, kes elavad Rootsis. :)

Ja oligi aeg lennukile minna ning koju sõita.

Väga tore koolitus oli, kuigi lõhuti auk minu "mugavustsooni", mida ma kindlasti ei kavatse kinni müürida, sest maailm ümber on täis uusi kogemusi ja avastusi.